TAGASI ESIISADE TARKUSTE JUURDE.

1. Oleme põline maarahvas, meie esivanemate suhe loodusega oli hoopis midagi enamat kui praegu. Taarausulistena suhtuti kõigisse elusolenditesse aupaklikult, inimene ei tundnud end looduse valitsejana, pigem vastupidi.
2. Aeg on meid paljuski muutnud, tunneme end tarkade ja tähtsatena, tihti unustame selle kui väetid me tegelikult selles suures süsteemis oleme.
3. Eestimaa suurim rikkus on tema looduslikus seisundis olevad alad – metsad, sood, loopealsed, puisniidud. Kuigi aastakümneid oleme elanud võõra võimu all, on meil siiski OMA RUKKILILL, OMA SUITSUPÄÄSUKE, OMA PAEKIVI, OMA LAHEMAA!
4. Praegustest majandusraskustest säästab meid vaid säästlik eluviis. Ülistada tuleks alalhoidlikku, mitte priiskavat eluviisi - ELA VÕIMALUSTE PIIRES, SÄÄSTA TULEVIKU TARVIS.
5. Muistsed eestlased suhtusid metsa, veekogudesse, oma elupaikadesse nagu oma elukaaslastesse, kellega lepiti kokku, kellele maksti lunaraha, keda tänati ja kellega jäeti jumalaga, kellelt paluti andeks ja lepiti ära.
6. Elu kulgemise dikteeris mitte inimene vaid loodus. Inimene kohanes ja võttis looduse seadused omaks. Nende vastu eksimine tõi kaasa otsese häda inimesele, mitte loodusele....


AITÄH ÕPETAJA KAIELE JA ÜHEKSANDIKELE!